Aktiveeritud osalise tromboplastiini aeg (P-APTT)
Aktiveeritud osalise tromboplastiini aeg on sõeluuring sekundaarse hemostaasi sisemise (faktorid XII, XI, IX, VIII) ja ühise (faktorid X, V, II, I) raja hindamiseks. Uuringut kasutatakse hüübimishäirete põhjuste selgitamiseks, hepariinravi (UFH) jälgimiseks, preoperatiivse
sõeluuringuna ja DIK-sündroomi diagnostikas. P-APTT kõrgete väärtuste põhjusteks võivad olla hemostaasi sisemise ja/või ühise tee faktorite puudulikkus, hepariinravi, spetsiifilised hüübimisfaktorite inhibiitorid, mittespetsiifilised antikoagulandid, raske maksakahjustus,
dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon (DIK), fibrinolüüsi aktiveerumine, hemofiilia A ja B, von Willebrandi haigus ja pikaajaline suukaudne antikoagulantravi.
Protrombiini aeg, indeks, INR (P-PT-INR)
Protrombiini aeg, indeks, INR on sõeluuring sekundaarse hemostaasi välise (faktor VII) ja ühise (faktorid V, X, II) tee hindamiseks. Protrombiini aeg on kiire ja tundlik sõeluuring välise ja ühise hüübimistee häirete avastamiseks ning sobib hästi suukaudse antikoagulantravi alustamiseks ja jälgimiseks, välise hüübimistee häirete diagnoosimiseks ning maksa sünteesivõime hindamiseks
raskete maksahaiguste puhul. INR kõrgete väärtuste põhjusteks võivad olla suukaudsete antikoagulantidega ravi üleannustus, maksakahjustus, vastsündinute hemorraagiline tõbi, DIK, hüpofibrinogeneemia, vitamiin K imendumishäire (haavandiline koliit, äge enterokoliit, malabsorptsioonisündroom), pikaajaline ravi antibakteriaalsete preparaatidega.
Fibrinogeen (P-Fibr)
Fibrinogeen on plasma glükoproteiin, mis sünteesitakse maksas ning muutub trombiini toimel fibriiniks. Fibrinogeeni määratakse verejooksu põhjuste selgitamiseks. Fibrinogeeni sisaldust mõjutavad maksa sünteesimisvõime ja fibrinogeeni tarbimine. Fibrinogeeni taseme tõus võib esineda põletikuliste protsesside, traumade ja kasvajate korral ning raseduse lõpus. Tõusnud fibrinogeeni tase on südame-veresoonkonna aterosklerootiliste haiguste riskiteguriks. Fibrinogeeni taseme langust võib täheldada ägeda DIK-sündroomi korral (põhjuseks sepsis, massiivne trauma, sünnitusabialased tüsistused), trombolüütilise ravi korral, maksahaiguste puhul
(sünteesi langus), kaasasündinud hüpo- ja düsfibrinogeneemia korral.
D-dimeerid (P-D-Di)
D-dimeerid (D-Di) on hüübimisel tekkinud stabiilse fibriini lagunemise lõpp-produktid. Uuringut kasutatakse DIKi (dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon) ja trombooside (süvaveenitromboos, kopsuarteri trombemboolia, insult) diagnostikas. Normaalne D-dimeeride tase välistab tavaliselt venoosse trombemboolia (VTE) madala ja keskmise kliinilise tõenäosuse korral. D-dimeeride taseme tõus esineb hemorraagiate, pahaloomuliste kasvajate, maksatsirroosi ja raskete infektsioonide korral, traumade ja kirurgiliste operatsioonide järgselt, samuti raseduse lõpus ning sünnitusjärgses perioodis.
