Kreatiini kinaas seerumis (S-CK)
Kreatiini kinaas (CK) on paljude kudede müofibrillides esinev ensüüm, mida on kõige rohkem skeletilihastes, südamelihases ja ajukoes. Kreatiini kinaasi aktiivsus suureneb märkimisväärselt rakkude kahjustuse korral. Tegemist on uuringuga, mida kasutatakse erinevate skeletilihaste ja südamelihase haiguste (nt müokardiit, kardioversioon, hüpotüreoidism, lihasdüstroofiad ja –
traumad, krambid) diagnoosimisel ja haiguskulu jälgimisel.
Alaniini aminotransferaas seerumis (S-ALAT)
Alaniini aminotransferaas (ALAT) on ensüüm, mida esineb maksas, vähemal määral neerudes, skeletilihastes, südamelihases, pankreases, põrnas, kopsudes ja erütrotsüütides. ALATi aktiivsus suureneb põletiku ja infektsiooni korral. Uuringut kasutatakse viirus- või toksiliste hepatiitide (nt paratsetamoolimürgistus), maksatsirroosi, kolestaasi, kroonilise hepatiidi, autoimmuunsete maksahaiguste, alkohoolse hepatiidi, mittealkohoolse steatohepatiidi, maksakasvajate, α1- antitrüpsiini defitsiidi, hemokromatoosi, Wilsoni tõve, infektsioosse mononukleoosi ja skeletilihaste haiguste diagnostikas. Samuti ka trauma- või operatsioonijärgselt ning mõningate
ravimite tarvitamisel.
Aspartaadi aminotransferaas seerumis (S-ASAT)
Aspartaat aminotransferaas (ASAT) on ensüüm, mis esineb suurimas kontsentratsioonis südamelihases, maksas, skeletilihastes ja neerudes. ASATi aktiivsus suureneb nende rakkude kahjustuse korral. Uuringut kasutatakse samade haiguste diagnoosimisel, mis alaniini aminotransferaas (ALAT) seerumis puhul, aga ka trombemboolia (KATE) ja müokardiinfarkti (AMI) diagnostikas.
Laktaadi dehüdrogenaas seerumis (S-LDH)
Laktaadi dehüdrogenaas (LDH) on ensüüm, mida leidub kõigi keharakkude tsütoplasmas, kõige rohkem aga südamelihases, skeletilihastes, maksas ja erütrotsüütides. LDH aktiivsus suureneb veres ägedate ja krooniliste haiguste puhul, mis põhjustavad kudede ja rakkude kahjustust. LDH aktiivsuse suurenemise põhjusteks võivad olla kasvajad, hüpoksiaga kulgevad kardiopulmonaalsed haigused, müokardiinfarkt, hemolüütiline aneemia, megaloblastiline aneemia, maksatsirroos, neeruinfarkt, trauma, lihaskahjustus, lihasdüstroofia, šokk ja hüpotensioon.
Gammaglutamüüli transferaas seerumis (S-GGT)
Gammaglutamüül transferaas on ensüüm, mida leidub maksas, neerudes, kõhunäärmes ja eesnäärme rakkudes. Aktiivsus seerumis suureneb nende rakkude kahjustuse korral ning endoplasmaatilise võrgustiku aktivatsioonil (nt krooniline alkoholism, pikaajaline fenobarbitaali ja fenütoiini kasutamine). Uuringut kasutatakse maksa ja sapiteede haiguste diagnoosimisel ja
haiguskulu jälgimisel, alkoholi liigtarbimise sõeltestimiseks ja ravi monitoorimiseks.
Aluseline fosfataas seerumis (S-ALP)
Aluseline fosfataas (ALP) on ensüüm, mida leidub mitmetes organites ja kudedes, eriti maksas, luudes, neerudes, peensooles ja platsentas. Uuringut kasutatakse maksa- ja luuhaiguste diagnoosimisel ja haiguskulu jälgimisel. ALP kõrgeid väärtusi võib esineda nii ekstra- kui intrahepaatilise sapipeetuse, tuumorite, hepatotoksiliste ravimite, hepatiidi, kroonilise alkoholismi, alkohoolse tsirroosi, patoloogiliste luuprotsesside (osteoblastsed luumetastaasid – rinnavähi, eesnäärmevähi puhul, Paget’ haigus, reumatoidartriit ja osteomalaatsia) korral.
Alfa-amülaas seerumis (S-Amyl)
Amülaas on süsivesikute seedeprotsessi kõige olulisem ensüüm, mis lõhustab polüsahhariidid (tärklis jt) imendumisvõimelisteks monosahhariidideks (glükoosiks). Alfa-amülaasi tavaanalüüsiga määratakse amülaasi üldaktiivsus, vajadusel isovormide aktiivsus. Uuringut kasutatakse pankreatiidi (kõhunäärme põletiku) ja teiste kõhunäärme haiguslike seisundite (pankreasejuha sulgus, pankrease trauma jt) tuvastamiseks ning ravi jälgimiseks. Samuti võimaldab uuring selgitada “ägeda kõhu” sümptomaatika (äge sapipõiepõletik, sapikivid, mao mulgustumine jt) põhjuseid.
Lipaas seerumis (S-Lip)
Lipaas on suhteliselt organspetsiifiline ensüüm, mida sünteesitakse peamiselt pankrease rakkudes
ja eritatakse kaksteistsõrmiksoolde. Lipaasi aktiivsus suureneb pankreatiidi korral, seetõttu kasutatakse analüüsi viimase diagnoosimisel ja ravikulu jälgimisel, kuid ka muude pankreasega seotud haiguste (sapikivitõbi, pankrease kasvaja) ja kroonilise neerupuudulikkuse puhul.
Bilirubiin seerumis (S-Bil)
Bilirubiin on erütrotsüütide lõhustumise tagajärjel vabaneva heemi laguprodukt, mis satub retikuloendoteliaalsüsteemist (peamiselt põrnast) vees lahustumatuna verre. Bilirubiini analüüsi kasutatakse maksa- ja sapiteede haiguste, samuti hemolüütilise aneemia jt hemolüüsiga seotud seisundite diagnostikas ning ravi jälgimisel, vastsündinute hüperbilirubineemia diagnostikas ja ravi jälgimisel.
Konjugeeritud bilirubiin
Plasmas seondub bilirubiin albumiiniga ning see transporditakse maksa, kus see konjugeeritakse glükuroonhappega. Tekkinud vesilahustuv konjugeeritud bilirubiin satub sapiga soolde ja vähesel hulgal ka vereringesse. Konjugeeritud bilirubiini määramine on vajalik hüperbilirubineemia põhjuse väljaselgitamisel. Hüperbilirubineemia põhjusteks võivad olla sapikivid, tuumor,
metastaasid, põletik, operatsioonitrauma või harvaesinevad kongenitaalsed defektid (Dubin- Johnsoni, Rotor´i jt sündroomid).
Kreatiniin seerumis (S-Crea)
Kreatiniin moodustub lihaskoes ainevahetusliku protsessi käigus kreatiinist ning eritub organismist peamiselt neerude kaudu. Tekkiva kreatiniini kogus on otseselt sõltuv lihasmassi suurusest. Kreatiniin seerumis sobib neerukahjustuse uuringuks, sest aitab hinnata neerude töö intensiivsust. Kreatiniini madalad väärtused võivad olla tingitud nälgimisest või väikesest lihasmassist.
Uurea seerumis (S-Urea)
Uurea on põhiline lämmastikku sisaldav valkude ainevahetuse lõpp-produkt. Üle 90% uureast eritub neerude kaudu. Uurea kõrvalekalde normaalsest kontsentratsioonist võivad põhjustada erinevad neeruhaigused, äge neerupuudulikkus, neerude hüpoperfusioon (prerenaalne ureemia) nt dehüdratatsioon, šokk, kuseteede obstruktsioon (postrenaalne ureemia) nt eesnäärme kasvaja, valgurikas või -vaene dieet, nälgimine, seedetrakti verejooks ja raske maksakahjustus.
Kusihape seerumis (S-UA)
Kusihape on puriinide katabolismi lõpp-produkt. Kusihape viiakse organismist välja peamiselt neerude, vähesel määral seedetrakti kaudu. Kõrgenenud kontsentratsioon plasmas tekib kas üleproduktsioonist või vähenenud eritumisest. Suurenenud kontsentratsiooni korral võib kusihape sadestuda kristallidena liigestes (podagra) või pehmetes kudedes (toofused). Kusihappe
sadestumine neerudes võib põhjustada neerukive ja neerupuudulikkust. Seetõttu kasutatakse analüüsi kusihappe ainevahetushäire ehk podagra diagnoosimiseks ja ravi jälgimiseks, neeruhäirete avastamiseks ja ka rasedatel preeklampsia (haigus, millele on iseloomulik neerude töö häirumine) riski ja selle raskuse määramiseks.
Kolesterool seerumis (S-Chol)
Kolesterool on aine, mis esineb organismis lipiidide fraktsioonis ja omab tähtsat kohta rakumembraanide koostisosana ning hormoonide ja teiste bioaktiivsete ainete koostises. Seda leidub peaaegu kõikides rakkudes ja kehavedelikes. Kolesterool on paljude protsesside
lähtepunktiks, nagu D-vitamiini süntees, steroidhormooni süntees ja sapphappe metabolism. Osa keha kolesteroolist saadakse küll toiduga, kuid suurem osa sünteesitakse maksas ning teistes kudedes. Ligikaudu kolmandik päevasest kolesterooli toodangust kataboliseeritakse sapphapeteks. Kolesterooli sisalduse kõrgenemisele organismis võivad viidata rasva- ja kolesteroolirikas dieet, kolestaas, nefrootiline sündroom, hüpotüreoos, diabeet ja ülekaalulisus. Kolesterooli kõrge tase on riskifaktoriks ateroskleroosi (arterilubjastus) ja sellega seotud müokardiinfarkti tekkes.
HDL-kolesterool seerumis (S-HDL-Chol)
Suure tihedusega lipoproteiinide ehk HDL (high density lipoprotein) koosseisus transporditakse kolesterool kudedest maksa. Analüüsi kasutatakse hüperlipideemiate diagnostikas ja kardiovaskulaarse riski hindamisel.
Triglütseriidid seerumis (S-Trigl)
Triglütseriidid on oluline energia varuallikas organismis. Kui vereringes on triglütseriide liiga palju, talletatakse osa neist rasvkoesse. Suurenenud triglütseriidide ja LDL kolesterooli sisaldus viitab kõrgenenud kardiovaskulaarsele riskile. Hüpertriglütserideemia on tüüpiliselt täiskasvanuea haigus, mis on sageli seotud diabeedi, insuliini resistentsuse, hüperinsulineemia ja
rasvumisega.
LDL-kolesterool seerumis (S-LDL-Chol)
Kaks kolmandikku veres ringlevast kolesteroolist on väikese tihedusega lipoproteiinide ehk LDL
(low density lipoprotein) koosseisus. LDL lagundav ainevahetus leiab aset maksas ja perifeersetes kudedes. Suurenenud LDL kolesterooli sisaldus on üks kardiovaskulaarse riski faktoritest. Seepärast kasutatakse uuringut viimase hindamisel ja ka hüperlipideemiate diagnostikas.
Valk seerumis (üldvalk) (S-Prot)
Seerumi valk on kompleks prealbumiinist, albumiinist ja globuliinidest. Valgud on kõige olulisemad intravaskulaarse osmootse rõhu tagajad. Koos albumiini ja valkude elektroforeesiga kasutatakse valk seerumis analüüsi kasvajate (lümfoom, müeloom), valgukaotussündroomide, immuunpuudulikkuse, maksahaiguste, toitumishäirete ja krooniliste tursetega kulgevate
seisundite diagnostikas ja jälgimisel. Valgu kõrgete väärtuste põhjusteks võivad olla müeloom, Waldenströmi makroglobulineemia, süsteemne erütematoosne luupus jm kroonilised haigused ning dehüdratatsioon. Madalate väärtuste põhjusteks on aga albumiini vähesus, harvem immuunglobuliinide sünteesi häired, valgu vähene süntees (nt krooniline maksahaigus), valgukaotussündroomid, põletused, rasked nahahaigused, valgu malabsorptsioon (imendumishäire), nälgimine, kasvajad, hüperhüdratatsioon, neerukahjustus (nt nefrootiline sündroom).
Albumiin seerumis (S-Alb)
Albumiin on plasmas kõige suuremas koguses esinev valk, moodustades plasma valkude massist umbes poole. Albumiini sünteesitakse maksa rakkudes. Albumiin lahustub väga hästi vees ning seob ja transpordib organismis mitmesuguseid aineid. Albumiin seerumis analüüsi kasutatakse infusioonravi, verejooksu, põletuste, enteropaatiate ja maksa funktsiooni hindamisel. Albumiini kõrged väärtused esinevad dehüdratsiooni korral. Madalate väärtuste põhjusteks võivad olla tilkinfusioon, kiire hüdratatsioon, hüperhüdratatsioon, maksahaigused (tsirroos, krooniline alkoholism), rasedus, infektsioon, kroonilised haigused (kasvajad, nefrootiline sündroom,
kilpnäärme haigused, põletused, nahahaigused, neeruhaigused, pikaajaline immobilisatsioon, südamepuudulikkus, autoimmuunhaigused, valgukaotus-enteropaatiad, peptiline haavand) ning muud kroonilised kataboolsed seisundid.
Naatrium seerumis (S-Na)
Naatrium on peamine rakuväline katioon, mille ülesanne on tagada vedeliku jaotumuse säilimineja osmootne rõhk. Naatriumit saadakse peamiselt toidu kaudu ja eritumine toimub neerude ning vähem naha kaudu. Naatriumi reabsorptsiooni neerutorukestes reguleerivad hormoonid aldosteroon ja kortisool. Naatrium seerumis analüüsi kasutatakse vedelikutasakaalu häirete diagnostikas, vedelikukaotuse, infusioonravi juhtimisel, diabeetilises koomas või prekoomas haigete puhul. Naatriumi kõrged väärtused võivad viidata neeruvälisele veekaotusele ja/või mittepiisava vee manustamisele ning naatriumi liigsele juurdevoolule. Madalate väärtuste põhjusteks võivad aga olla südame- ja neerupuudulikkus, nefrootiline sündroom, maksatsirroos, diarröa, põletused, diureetiline ravi, peritoniit, pankreatiit, distaalse tuubuluse talitlushäired, hüperglükeemia ja hüpertoonilised infusioonid (glükoosi lahus).
Kaalium seerumis (S-K)
Kaalium on peamine rakusisene katioon, mis osaleb lihaste, südame, neerude ja kesknärvisüsteemi ainevahetuses, määrab sile- ja vöötlihaste toonuse ning toimib neuromuskulaarseserutusjuhtes. Kaaliumi kontsentratsioon veres sõltub tema saadavusest (toiduga, endogeensel rakkude lagunemisel), eritusest uriiniga ning liikumisest intra- ja ekstratsellulaarse ruumi vahel. Kaalium seerumis analüüsi kasutatakse vedeliku- ja happe-aluse tasakaalu häirete korral, nt patoloogiline vedelikukadu gastrointestinaalselt või neerude kaudu, neerufunktsioonihäired, diabeetiline ketoatsidoos, kaaliumasendusravi ja digoksiinimürgistuse oht. Kaaliumi kõrged väärtused viitavad ägedale ja kroonilisele neerupuudulikkusele, kaaliumisäästvatele diureetikumidele, atsidoosile, mineralokortikoidide defitsiidile, koekahjustustele (hemolüüs, põletused, tuumorimassid), diabeedile, ülemäärasele kaaliumi manustamisele neerufunktsiooni kahjustuse foonil, vereproovi hemolüüsile ning hüperkaleemiale (ülaltoodud põhjuste kombinatsioon). Kaaliumi madalate väärtuste põhjusteks võivad olla diarröa, oksendamine, lahtistid, rohke higistamine, neeruhaigused, diureetikumid, mineralokortikoidide liig, renaalne tubulaarne atsidoos, vähene saadavus toiduga, ebaõige parenteraalne ravi, diabeetilise kooma insuliinravi periood, alkaloos ja hüpokaleemia (kaaliumivaegus).
Kloriid seerumis (S-Cl)
Kloriidioon on organismi tähtsaim anioon, mille sisaldus on suur vereplasmas. Koos naatrium- ja kaaliumiooniga tagab ta organismi osmoregulatsiooni, rakkude normaalse membraanipotentsiaali ja happe-aluse tasakaalu. Samuti omab see tähtsust vedelikuvahetuses raku ja rakuvälise ruumi vahel ning mitmete biomolekulide imendumisel. Kloriidiooni kasutatakse ka soolhappe sünteesil maos. Kloriidiooni saadakse rohkesti toidus sisalduva keedusoolaga. Imendub see peensooles ning eritub peamiselt neerude kaudu, väiksemal määral ka soole ja higi kaudu. Kloriidiooni analüüsi kasutatakse vedeliku- ja happe-aluse tasakaalu häirete diagnoosimisel. Kloriidi kõrged väärtused võivad viidata dehüdratatsioonile, metaboolsele atsidoosile (pikaajaline diarröa, neerutorukeste kahjustus), hüperkloreemiale (kõrge kloriiditase veres) ning hüperparatüreoidismile (kõrvalkilpnäärmete ületalitlus). Kloriidi sisalduse madalate väärtuste põhjused on sageli hüperhüdratatsioon (veesisalduse tõus), ravi diureetikumidega, metaboolne alkaloos (oksendamine), südamepuudulikkus, antidiureetilise hormooni sekretsioonihäired, Addisoni tõbi, krooniline respiratoorne atsidoos, soolakaotusnefriit ja põletused.
Magneesium seerumis (S-Mg)
Magneesium on rakusisene katioon, millest rohkem kui pool asub luukoes. Magneesium on vajalik ATP kasutamiseks energiaallikana, mistõttu on ta oluline ka paljude ensüümsüsteemide funktsioneerimisel, süsivesikute ainevahetuses, valkude ja nukleiinhapete sünteesis ning lihaste kontraktsioonil. Samuti ka luukoe tekkes, neuromuskulaarses erutusjuhtes ning hüübimismehhanismides. Eritumine neerude kaudu on magneesiumi tähtsaim tasakaalu regulatsioonimehhanism organismis. Organism saab magneesiumi toidust. Magneesiumi defitsiit tekib juhul, kui on kujunenud tema omastamise häired või kui eritumine neerude kaudu on suurenenud. Magneesium seerumis uuringut kasutatakse infusioonravil ja parenteraalsel toitmisel olevate haigete jälgimisel. Lisaks ka ebaselgete lihasnõrkuse-, ja tetaaniaseisundite puhul. Magneesiumi sisalduse suurenemine organismis võib viidata neerupuudulikkusele, vähenemine aga vähenenud juurdevoolule (diarröa, oksendamine, lahtistid, malabsorptsioonisündroom, nälgus), suurenenud kaole neerude kaudu (kestev ravi diureetikumidega, neerutuubuluste kahjustus, hüperaldosteronism, hüpoparatüreoidism) või maksatsirroosile.
Kaltsium seerumis (S-Ca)
Kaltsium on inimkehas enimleiduv katioon. Koguhulgast (umbes 1 kg täiskasvanul) asub 99% luudes. Plasmas on kaltsium kolmes vormis: seotuna valkudega, peamiselt albumiiniga (umbes 40%), dissotsieeruvate kompleksühenditena (umbes 10%) ning vaba, ioniseeritud kaltsiumina (umbes 50%). Vaid viimane neist on füsioloogiliselt aktiivne vorm. Kaltsiumiooni kontsentratsioon ekstratsellulaarruumis on olulise tähtsusega biokeemilistes reaktsioonides (paljud ensüümreaktsioonid, s.h hüübimissüsteem), rakuseina läbilaskvuses, sekretsioonis, lihaskontraktsioonis, erutusjuhtes ja mujal. Kaltsiumi ainevahetust reguleeritakse
peamiselt parathormooni, kaltsitriooli (vitamiin D hormonaalne vorm, 1,25- dihüdroksükolekaltsiferool) ja vähemal määral kaltsitoniini kaudu. Kaltsiumi homeostaasi saab hinnata määrates kas kogu kaltsiumi (Ca), või ioniseeritud kaltsiumi (iCa) kontsentratsiooni.
Neist esimene on enamasti piisav rutiinseks uuringuks, kuid rea seisundite puhul, kus kaltsiumi erinevate vormide normaalne suhe plasmas on häirunud (hüpoalbumineemia, paraproteineemiad, neerupuudulikkus, happe-aluse tasakaalu nihked), tuleb määrata iCa. Nii näiteks võib hüpoalbumineemia korral olla Ca tase oluliselt langenud, samal ajal kui iCa on normis.
Võimalikud hüpokaltseemia põhjuseid:
• D-hüpovitaminoos; • hüpoparatüreoidism, pseudohüpoparatüreoidism; • neerupuudulikkus (lisaks D-vitamiini sünteesi häiretele ka
fosfateemia, iCa seotakse fosfaatkompleksidena); • magneesiumivaegus; • äge pankreatiit (rasvnekroos ja lipolüüs, iCa seotakse rasvhappesooladena); • pikaajaline antikonvulsantide kasutamine (fenobarbitaal, fenütoiin); • hüpokaltseemia võib tekkida ka manifesteerunud rahhiidi ravi alguses, kuna kaltsiumidepood luudes suurenevad järsult; • rabdomüolüüs.
Võimalikud hüperkaltseemia põhjuseid:
• primaarne hüperparatüreoidism või kasvajad (ligi 90%kõigist hüperkaltseemiatest). Kõik maliigsed protsessid võivad olla seotud hüperkaltseemiaga.Primaarse hüperparatüreoidismi puhul on hüperkaltseemia ulatus ja parathormooni (PTH) kontentratsiooni suurenemine tavaliselt proportsionaalsed, sekundaarse puhul (kroonilised neeruhaigused) on PTH kontsentratsioon sageli ebaproportsionaalselt kõrge. Maliigsete protsesside ja hüperkaltseemia korral on PTH enamasti vähenenud, vahel normaalne; • ravimid:
D-vitamiini intoksikatsioon (Ca suurenenud imendumine soolest); Avitamiini intoksikatsioon; tiasiid-diureetikumid (Ca retensioon); kestev ravi liitiumipreparaatidega (stimuleerib PTH sekretsiooni); • perekondlik hüperkaltseemia hüpokaltsiuuriaga; • rida endokriinhaigusi, nagu türeotoksikoos ja Addisoni tõbi; • sarkoidoos, tuberkuloos; • neerutransplantatsioon (tertsiaarne
hüperparatüreoidism); • pikaajaline immobilisatsioon, eriti noortel inimestel.
Fosfaat seerumis (S-P)
Täiskasvanu organismi luukoest umbes 85% paikneb anorgaanilise fosfaadina luukoes. Veres leidub orgaanilist fosfaati peamiselt rakusiseselt energiarikaste ühendite koosseisus. Fosfaat on oluline mitmete ensüümide aktiveerumisel. Organism saab fosfaati toidust. Fosfaat seerumis uuringu näidustusteks on kõrvalkilpnäärme haigused, D-vitamiini ainevahetuse häired, luuhaigused, neerupuudulikkus. Hüperfosfateemia (fosfaadi liiga suur kontsentratsioon veres) võib olla tingitud vähenenud ekskretsioonist (sagedaseim põhjus on neerupuudulikkus), hüpoparatüreoidismist, akromegaaliast, Addissoni tõvest, D-vitamiini liigtarbimisest ning kudede katabolismist (multiipelne müeloom, osteoporoos, tuumorimassi lagunemine). Ebaharilikult madala fosfaadisisalduse põhjusteks võivad olla vähenenud imendumine soolestikust (malabsorptsiooni sündroom, D-vitamiini defitsiit, primaarne ja sekundaarne hüperparatüreoos),
fosfaadi kiirenenud ekskretsioon (neerutuubuluste kahjustus), fosfaatidevaene enteraalne/parenteraalne toit, paranemisfaasis diabeetiline ketoatsidoos, alkoholvõõrutusravi ja alkaloos (peamiselt respiratoorne).
Raud seerumis (S-Fe)
Raud (Fe) on organismis vajalik paljude ensüümide ja muude valkude ehituses ning funktsioneerimises, nt hapniku transpordis ja koehingamises. Organism saab rauda toidust. 70% organismis leiduvast rauast on hemoglobiini koosseisus. Uuringut kasutatakse koos
transferriiniga rauadefitsiidi, -liia ja -mürgistuse diagnoosimiseks. Rauasisalduse suurenemise põhjusteks võivad olla hemosideroos, hemokromatoos (nii omandatud kui pärilikud), raua mürgistus (raua manustamine suurtes kogustes) või massiivsed vereülekanded. Rauasisalduse vähenemine veres võib olla tingitud raua vähesusest toidus, kroonilisest verekaotusest (menstruatsioon, seedetrakti haavand), rasedusest, kasvuperioodist, malabsorptsioonist (nt tsöliaakia), kasvajatest või põletikest.
Transferriin (S-Transf) ja transferriini saturatsioon
Transferriin on rauaga seotud valk, mille ülesandeks organismis on raua transportimine. Transferriin on nn negatiivne ägeda faasi valk – st, et tema kontsentratsioon põletike korral väheneb. Analüüsi kasutatakse aneemiate diferentsiaaldiagnostikas ja hemokromatoosi jt
raualadestussündroomide diagnostikas. Transferriini vähesele sisaldusele organismis viitavad sünteesi vähenemine (krooniline maksahaigus, vaegtoitumus, alkoholism), valgukaotus (nt nefrootiline sündroom), kroonilise haiguse aneemia, infektsioonid ja maliigsed haigused. Rauapuudusaneemia korral on transferriini sisaldus suurenenud ning transferriini saturatsioon vähenenud. Raua liiga suurele sisaldusele viitavad normaalne transferriini sisaldus ja kõrge transferriini saturatsioon. Transferriini suurenenud sisalduse põhjusteks võivad veel olla hilisrasedus, rauapreparaatide kasutamine, suukaudsete hormonaalsete kontratseptiivide kasutamine.
C-reaktiivne valk seerumis (S-CRP)
C-reaktiivne valk (CRP) on maksas sünteesitav klassikaline „ägeda faasi“ valk, mille kontsentratsioon veres suureneb kiiresti ägeda põletikureaktsiooni puhul ja mille määramist kasutatakse ägedate infektsioonide diagnostikas. C-reaktiivne valk on oluline faktor
ateroskleroosi patogeneesis ning selle madalate väärtuste täpset määramist kasutatakse kardiovaskulaarse riski hindamisel erinevates kliinilistes situatsioonides. CRP kontsentratsioon võib suureneda ka haiguste korral, millega kaasneb rakkude lagunemine, koe nekroos:
pahaloomulised kasvajad, kroonilised põletikud, operatsioon, trauma, operatsioonijärgselt jm. CRP ei sobi kardiovaskulaarse riski hindamiseks ägedate ja krooniliste põletike (nt artriidid)
puhul.
Reumatoidfaktor seerumis (S-RF)
Reumatoidfaktorid (RF) on IgG-molekuli Fc regiooni vastased autoantikehad, mis võivad kuuluda erinevatesse immunoglobuliinide klassidesse. Uuringut kasutatakse autoimmuunhaiguste, artriitide ja sidekoehaiguste diagnostikas. Positiivse testitulemuse
sagedaseim põhjus on reumatoidartriit, mille puhul on test positiivne 75–80% haigetel.
Antistreptolüsiin O seerumis (S-ASO)
Streptolüsiinivastased antikehad on A-grupi beetahemolüütiliste streptokokkide (Streptococcus pyogenes) toksiini vastased antikehad. Antikehade arv suureneb streptokokk-infektsioonide ja nende poolt põhjustatud komplikatsioonide (reumaatiline palavik e reuma, reaktiivne artriit, glomerulonefriit, kardiit) puhul, seepärast kasutatakse uuringut viimaste diagnostikas ja
haiguskulu jälgimisel. ASO taseme tõusu ei pruugi esineda kõigi beetahemolüütiliste streptokokkide poolt põhjustatud infektsioonide korral, nt nahainfektsioonide puhul.
Digoksiin seerumis (S-Digox)
Digoksiin on südameglükosiid, mida kasutatakse kardiotoonilise ja arütmiavastase ravimina. Digoksiini terapeutiline vahemik on kitsas ja doseerimine on individuaalne. Terapeutilise piiri ületamisel tekib glükosiidimürgistus. Sagedasemateks mürgistussümptomiteks on arütmiad, südame erutusjuhte häired, iiveldus ja oksendamine. Hüpoksia, hüperkaltseemia, hüpotüreoos, hüpomagneseemia ja atsidoos suurendavad organismi tundlikkust digoksiinile. Mitmed ravimid (näiteks kinidiin, verapamiil, spironolaktoon, amiodaroon) pikendavad oluliselt digoksiini poolväärtusaega ja seega üledoseerimise riski. Digoksiini määramist kasutatakse ravimimürgistuse diagnostikas ning optimaalse raviskeemi leidmisel.
Kreatiini kinaasi MB isoensüümi mass seerumis (S-CK-MBm)
Kreatiini kinaasi MB isoensüüm koosneb M ja B alaühikutest, mida leidub peamiselt südamelihases, kuid ka skeletilihastes. Tegemist on uuringuga, mida kasutatakse müokardiinfarkti ja selle kahjustuste diagnostikas. Kreatiini kinaasi kontsentratsioon suureneb pärast infarkti tekkimist. CK-MB sisalduse tõusu võivad lisaks südamelihase kahjustusele põhjustada ka tugev treening, ulatuslik lihastrauma (s.h kirurgilised operatsioonid), rabdomüolüüs, polümüosiit, lihasdüstroofia, hüpotüreoos, pulmonaalne emboolia, hüpo- ja
hüpernatreemia, mürgistused (s.h etanoolimürgistus, vingugaasimürgistus) ning krooniline
neerupuudulikkus.
Prokaltsitoniin seerumis (S-PCT)
Prokaltsitoniin (PCT) on kilpnäärme rakkudes sünteesitav valk, mis on kaltsiumi ja fosfaatide ainevahetust reguleeriva kaltsitoniini eelhormooniks. Bakteriaalsete toksiinide ja põletikumediaatorite toimel sünteesitakse PCT paljudes organites ja kudedes raskete
bakteriaalsete infektsioonide, sepsise, sh septilise šoki korral. Prokaltsitoniini määramine on kasutusel eelkõige sepsise ja bakteriaalsete põletikuliste protsesside diagnostikas ning ravi monitoorimisel. Prokaltsitoniini kontsentratsioon võib olla suurenenud ka muudel põhjustel: esimestel päevadel pärast hulgitraumat, põletusi ja suuri kirurgilisi operatsioone; samuti
kilpnäärme medullaarse C-rakulise vähi ja väikeserakulise kopsuvähi korral; pikaajalise
kardiogeense šoki; organite perfusiooni häirete ning malaaria puhul.
Glükohemoglobiin veres (B-HbA1c)
Glükohemoglobiin moodustub glükoosijäägi mitteensümaatilisel seostumisel hemoglobiini aminorühmaga. Uuringut kasutatakse nii 1. kui 2. tüüpi diabeeti põdevatel isikutel glükoosi pikaajaliseks jälgimiseks veres, et vältida või edasi lükata diabeedi tüsistuste teket.
Glükoos paastuplasmas (fP-Gluc)
Glükoos on organismis tähtsaimaks rakuenergia allikaks ja ainsaks energiaallikaks ajule. Toiduga saadud glükoos muudetakse kas glükogeeniks (ladustatakse maksas ja skeletilihastes) või rasvhapeteks (säilitatakse rasvkoes). Hoolimata pidevast glükoosi taseme kõikumisest veres hoitakse vere glükoosi kontsentratsioon kitsastes piirides paljude hormoonide poolt. Pankreases toodetud insuliin alandab ja glükagoon suurendab vere glükoositaset. Vere glükoositaset tõstavad ka epinefriin, kortisool ja kasvuhormoon. Glükoosi määramist kasutatakse peamiselt diabeedi diagnoosimisel ja ravi monitoorimisel. Glükoosi kõrge kontsentratsiooni põhjused võivad olla diabeet, hormoonide – kortisooli, glükagooni, adrenaliini, kasvuhormooni liig, transitoorsed põhjused (stress, infektsioonid,
operatsioonid, äge pankreatiit, maksakahjustus, koljusisese rõhu tõus), krooniline neerupuudulikkus või äge pankreatiit. Glükoosi vähesus võib olla tingitud insulinoomist, insuliini üledoosist, nälgimisest, alkoholismist, hüpofüüsi ja neerupealiste puudulikkusest, sepsisest, rasedusest, hüpopituitarismist (AKTH, kasvuhormooni vaegus), Addisoni tõvest või maksapuudulikkusest.
Glükoosi taluvuse proov (GTT)
GTT on test, mille käigus jälgitakse glükoositaseme väärtuseid paastuveres ja nende muutuseid ajas pärast kindla glükoosiannuse manustamist. GTT testiga on võimalik avastada eeldiabeetilisi seisundeid, milleks on paastuglükoosi häire ehk IFG (impaired fasting glucose) ja glükoositaluvuse häire ehk IGT (impaired glucose tolerance). Glükoosi taluvuse proovi ei tehta, kui tühja kõhu veresuhkru väärtused on selgelt patoloogilised ja tegemist on diagnoosimata jäänud diabeediga. Testi kasutatakse glükoosi ainevahetushäirete (diabeedi, glükoosi taluvushäire) diferentsiaaldiagnostikas eriti suurenud riski korral. Riskideks võivad olla rasvumine, transitoorne glükosuuria või glükooseemia ilma püsiva vere glükoosisisalduse suurenemiseta. Samuti on see näidustatud naistel, kes sünnitasid ülekaalulise sünnikaaluga lapsi ning gestatsioonidiabeedi riskiga rasedatel (ilma püsiva vere glükoosisisalduse suurenemiseta) 24.
–28. rasedusnädalal suhkrudiabeedi diagnostikaks.
Laktoosi taluvuse proov (LTT)
Laktoosi taluvuse proovi eesmärgiks on peensoole limaskesta ensüümi laktaasi puudulikkuse diagnoosimine. Proov võimaldab hinnata, kas laktaasi aktiivsus peensooles on piisav, et lõhustada laktoosi ehk piimasuhkrut glükoosiks ja galaktoosiks, mis imenduvad läbi sooleseina vereringesse. Hüpolaktaasia (laktaasi puudulikkus) korral ei lagundata laktoosi peensooles
täielikult, mistõttu laktoos satub jämesoolde ja laguneb sealse mikrofloora toimel. Tekivad erineva raskusastmega gastrointestinaalsed nähud (gaasid, kõhupuhitus, -valud, -lahtisus jm). Laktaasi puudulikkus võib olla primaarne ehk geneetiliselt päritav või sekundaarne ehk tingitud gastrointestinaalsetest haigustest. Uuringut teostatakse laktoositalumatuse kahtluse korral.
Laktaat plasmas (P-Lac)
Laktaat ehk piimhape on süsivesikute ainevahetuse produkt, mis moodustub glükoosi anaeroobsel lagunemisel lihastes, erütrotsüütides, luuüdis, soole limaskestas, nahas ja vähemal määral teistes kudedes. Normaalselt on vere laktaadisisaldus madal ja sõltub põhiliselt
produktsiooni ja metabolismi vahekorrast. Laktaat metaboliseeritakse enamjaolt maksas, aga küllaldase hapnikuvarustuse puhul ka lihastes, müokardis jm. Aeroobsetes tingimustes on maks reeglina võimeline metaboliseerima laktaati tunduvalt enam kui seda teised koed suudavad toota. Laktaadi füsioloogiline kuhjumine esineb tugeva füüsilise koormuse korral: lihaskoe laktaadisisaldus võib tõusta 10- kuni 30- kordseks ja vere laktaadisisaldus 10- kuni 20-kordseks võrreldes puhkeolekuga. Tervetel inimestel normaliseerub olukord spontaanselt. Laktaadi taseme tõus esineb tüüpiliselt tsirkulatoorse hüpoksia (šokiseisundi) korral, samuti intoksikatsioonide puhul, kui on häiritud glükoneogenees maksas või oksüdatiivne fosforüülimine kudedes.
Näidustus ja kliiniline tähendus:
Laktatsidoosi kahtlus, metaboolse atsidoosi (BE vähenemine) etioloogia selgitamine. Pärilikud
ainevahetushaigused. Laktatsidoosi põhjuseks võivad olla:
• hüpoksia ehk kudede hapnikupuudus (nn A-tüüp): šokk,
vereringeseiskus (taaselustamine), pO2 < 35 mmHg; • metaboolsed häired (nn B-tüüp), s.o
mitmesugustest haigustest põhjustatud häired: diabeet (diabeetilise ketoatsidoosi puhul on lisaks
ketohapetele sageli ka laktaati normaalsest tunduvalt rohkem), maksa väljalülitamine vereringest
kirurgiliste operatsioonide käigus, ainevahetushaigused (nt mitokondriaalsed haigused ja
glükogenoosid), terminaalne maksapuudulikkus, maliigsed protsessid; • ravimid ja toksilised
ained: salitsülaadid, biguaniidid, nitroprussiidnaatrium, metanool, etanool, etüleenglükool,
tsüaniidid.
Laktaadi dünaamiline määramine on kaudseks jälgimismeetodiks vereringe dekompensatsiooni
ravis – laktatsidoosi vähenemine näitab aeroobse ainevahetuse prevaleerumist (BE muutused
võivad olla maskeeritud eksogeense vesinikkarbonaadi või selle prekursorite manustamisega).
B-tüüpi natriureetiline N-terminaalne propeptiid (NT-proBNP)
B-tüüpi natriureetiline peptiid on peptiidhormoon, mida sünteesitakse südamelihasrakkudes, kust see vabaneb vatsakese seina venituse tagajärjel. Vereringest eemaldamine toimub neerude, maksa ning skeletilihaste kaudu. Tervetel inimestel on NT-proBNP tase madal ning tõuseb vatsakeste venituse ja ülekoormuse korral. Uuringut kasutatakse südamepuudulikkuse diagnoosimisel ja hindamisel. Lisaks südamepuudulikkusele võivad BNP kõrged väärtused esineda vasaku vatsakese hüpertroofia, tahhükardia, parema vatsakese ülekoormuse, müokardi isheemia, hüpokseemia, renaalse düsfunktsiooni, kõrge ea, maksatsirroosi, sepsise, infektsiooni, arütmia ja
aneemia korral.
Troponiin I (kõrgtundlik) plasmas (P-TnI-hs)
Troponiin on südame- ja skeletilihastes leiduv valk, mis reguleerib lihaste kontraktsiooni. Südamelihase ägeda kahjustuse järgselt vabaneb troponiin ja püsib kõrgenenuna mitu päeva. Kõrgtundlik uuringumeetod võimaldab määrata täpselt ka väga madalaid troponiini tulemusi, et diagnoosida müokardiinfarkti, määrata tüsistuste riski ning hinnata prognoosi. Kliiniliste uuringute andmed näitavad, et igasugune troponiini sisalduse tõus üle normi on ägeda koronaarsündroomi kahtlusega patsiendil seotud suurenenud suremuse ja kardiovaskulaarsete tüsistuste riskiga. Troponiini sisalduse suurenemine on iseloomulik ka südame traumale, südame
paispuudulikkusele, aordi dissekatsioonile või aordiklapi haigusele, hüpertroofilisele kardiomüopaatiale, mõnedele rütmihäiretele, Takotsubo sündroomile, rabdomüolüüsile südame haaratusega, kopsuarteri trombembooliale, raskele pulmonaalsele hüpertensioonile,
neerupuudulikkusele, ägedale neuroloogilisele haigusele, infiltratiivsetele haigustele (nt amüloidoos, sarkoidoos, sklerodermia), põletikulistele haigustele (nt müokardiit, ravimite või toksiinide toksiline toime), terminaalselt haigetele patsientidele (eriti hingamispuudulikkuse või sepsise korral), põletustele või suurele füüsilisele pingutusele.
Müoglobiin plasmas (P-Myogl)
Müoglobiin on hapnikku siduv valk, mida leidub südame- ja skeletilihasrakkudes. Tegemist on abiuuringuga rabdomüolüüsi, crush-sündroomi jm lihashaiguste ja -traumade diagnoosimisel ja jälgimisel. Müoglobiini tase tõuseb erinevate lihaskahjustuste protsesside korral. Nendeks võivad olla traumad, krambiseisundid, lihasesisesed süsted, operatsioonid, elektritrauma, lihasdüstroofia, müosiit, müopaatiad ning rabdomüolüüs. Müoglobiini taseme tõusu on täheldatud ka füüsilise pingutuse, põletuste ja neerupuudulikkuse korral.
