Emakakaelalima, -mäda, -eritis. Tupeeritis
Ureetralima, -mäda, -eritis
Tingimata patogeensed mikroorganismid on järgmised:
–Neisseria gonorrhoeae
-Treponema pallidum
-Chlamydia trachomatis.
Kõik muud mikroorganismid, mis on isoleeritud urogenitaaltraktist, vajavad interpretatsiooni. Kõige suuremas hulgas isoleeritud potentsiaalselt patogeenne mikroob on tõenäoliselt haigustekitaja.
A. Alumise genitaaltrakti infektsioonid
A.1. Välisgenitaalide infektsioonid.
A.1.1.Süüfilis. Treponema pallidum.
A.1.2.Genitaalherpes. Herpes simplex virus HSV-2. Esineb asümptomaatiliselt 50% juhtudel. Eriti ohtlik rasedatel, kuna viirus võib kanduda sünnituse ajal lapsele ja põhjustada isegi letaalseid infektsioone.
A.1.3. Pehme šanker. Haemophilus ducreyi.
A.1.4. Lymphogranuloma venereum. Chlamydia trachomatis, serotüübid L1, L2, L3. Meil harva esinev haigus. Endeemilised kolded Aasias, Aafrikas, Lõuna-Ameerikas.
A.1.5. Granuloma inguinale. Calymmatobacterium granulomatis. Meil harvaesinev. Endeemilised kolded Uus-Gineas, Indias.
A.1.6. Molluscum contagiosum. Poxvirus. Levinud laialt kogu maailmas.
A.1.7. Condyloma acuminatum. Papillomavirus. Sageli kaasneb tupe ja emakakaelaepiteeli premaliigne düsplaasia.
A.2. Bartoliniit.
A.2.1. Äge põletik. Tavaliselt on tekitajateks Neisseria gonorrhoeae või Chlamydia trachomatis.
A.2.2. Abstsess, mis järgneb ägedale põletikule. Sageli seotud anaeroobsete mikroobidega.
A.3. Vaginaalsed infektsioonid.
A.3.1. Bakteriaalne vaginoos (BV). Mittespetsiifiline tupepõletik, etiopatogenees lõplikult selgitamata. Tavaliselt Gardnerella vaginalis, Prevotella spp., Mycoplasma hominis, Mobiluncus spp., bakteroidid, anaeroobsed kokid. NB! Kõiki neid võib leiduda ka normaalses tupeflooras, vaid väikeses koguses!
A.3.2. Seenkolpiit. Candida albicans, Candida krusei, Candida tropicalis, Candida glabrata jt. NB! Väikestes kogustes ei põhjusta põletikku!
A.3.3. Trihhomonoos. Trichomonas vaginalis. 25%-50% kandlust on asümptomaatiline.
A.3.4. Teised vaginiidid. Harva, peamiselt lastel.
A.4. Emakakaela põletikud.
A.4.1. Gonorröa. Neisseria gonorrhoeae. NB! Vaginiiti ei põhjusta! Tservikaalinfektsioon on tavaliselt asümptomaatiline!
A.4.2. Klamüdiaas. Chlamydia trachomatis, serotüübid D…..K. NB! Vaginiiti ei põhjusta! Vastsündinute konjunktiviit ja pneumoonia.
A.5. Toksilise šoki sündroom.
Staphylococcus aureus´e toksigeenne tüvi, seostatakse menstruaalvere peetumisega suguteedes, mis muutub mikroobile söötmeks.
A.6. B-grupi streptokoki (Streptococcus agalactiae) infektsioon.
B. Ülemise genitaaltrakti infektsioonid
B.1. Salpingo-ooforiit. (Pelvic inflammatory disease, PID).
Kõige sagedamini tekitajateks on Neisseria gonorrhoeae ja Chlamydia trachomatis. Arvatakse, et kõik teised tekitajad on sekundaarsed ehk astsendeerunud.
B.2. Sünnitusjärgne endometriit.
Tekib 3-5% vaginaalse sünnituse ja 40-70% Keiserlõike järgselt. Jaotatakse varaseks ja hiliseks.
Varane: Streptococcus agalactiae, Streptococcus pyogenes, enterokokid, Escherichia coli ja teised enterobakterid, anaeroobsed kokid, bakteroidid.
Hiline: rohkem esineb vaginaalse sünnituse järel (2 päeva kuni 6 nädalat). Etioloogia ebaselge, 1/3 – Chlamydia trachomatis.
B.3. Postoperatiivsed vaagnainfektsioonid.
25-50% hüsterektoomia järel, antibiootikumprofülaktika foonil 10%. Tekitajate spekter sarnane teiste operatsioonijärgsete infektsioonidega.
B.4. Septiline abort.
Tekitajate spekter sarnane sünnitusjärgse endometriidiga. Suur anaeroobide osakaal.
Normaalne vaginaalne sekreet
Vaginaalses sekreedis on normis 109 /ml anaeroobe ja 108 /ml aeroobe. Aeroobid: difteroidid, koagulaasnegatiivsed stafülokokid. Anaeroobid: fakultatiivselt anaeroobsed laktobatsillid, bakteroidid, peptostreptokokid. Rasedus ei mõjuta eriti mikrofloora koosseisu, aga aeroobide hulk väheneb pre-menstruaalsel nädalal.
Muutused normaalses vaginaalses flooras
1. Mikroorganismid, mis reeglina esinevad väikestes kogustes, domineerivad külvis ja võib arvata, et nad on patoloogilise protsessi tekitajad. Neid nimetatakse tinglikult patogeenseteks mikroorganismideks.
2. Mikroorganismid, mis normaalselt tupes puuduvad, on tavaliselt otseselt haigusega seotud.
Tinglikult patogeensed mikroorganismid
1. Staphylococcus aureus – reeglina ei ole patogeenne, võib põhjustada mädaseid lohhiaid sünnituse või operatsiooni järgselt, seroosseid lohhiaid toksilise šoki sündroomi korral.
2. Streptococcus pyogenes – klassikaline sünnitusjärgse endometriidi tekitaja, sellisel juhul esineb külvis puhtas kultuuris.
NB! Staphylococcus aureus ja Streptococcus pyogenes on haiglasisese nakatumise indikaatorid!
3. Streptococcus agalactiae – on tavaliselt vastsündinute patogeen, aga võib põhjustada ka emal infektsioone. Eakatel naistel on atroofilise vaginiidi tekitajaks.
4. Escherichia coli ja muud enterobakterid – väga raske interpretatsioon. Võib esineda tavaline kolonisatsioon. Suurel hulgal E.coli võib kaasneda anaeroobsele post – operatiivsele infektsioonile. Pidev E.coli kandlus võib olla seotud kroonilise nakkuskoldega urotraktis.
5. Listeria monocytogenes. Analoogne S.agalactiae´le. Rasedad on eriti tundlikud selle mikroobi suhtes. Võimalikud piimapuhangud.
6. Clostridium perfringens. Suuremal hulgal on oluline kirurgilistel haigetel ja sünnitajatel.
7. Gardnerella vaginalis. Teiste mikroobidega koosluses on bakteriaalse vaginoosi tekitaja.
8. Mycoplasma hominis ja Ureaplasma urealyticum – pelvioperitoniidi tekitajad ja sünnitusjärgse endometriidi tekitajad. Võivad esineda ka asümptomaatilistel patsientidel.
